Eduard Tubin

Eduard Tubina 1. sümfoonia c-moll valmis 1934. aastal. Sellal oli eesti sümfoonilise muusika pagas veel üpriski õhuke, enne Tubina teost oli kirjutatud ainult kolm selles žanris oopust: Artur Lemba sümfooniad nr 1 (1908) ja nr 2 (1923) ning Artur Kapi sümfoonia nr 1 (1924). Muusikateadlane Mare Põldmäe on 2000. aastal märkinud: „Esimene eesti helilooja sümfoonia pärineb aastast 1908 ja selle autor, nagu mitme muugi žanri esikteose puhul [eesti muusikas] on Artur Lemba. Sümfoonia on säilinud, seda on mängitud/lindistatud, kuid… Tõsiselt saab eesti sümfooniaid vaatama hakata ikkagi alles Eduard Tubina tulekuga eesti muusikasse. Tundub küllalt jahmatav, et Tubina I sümfoonia on tegelikult alles neljas eesti helilooja selle žanri teos. Üllatav selleski mõttes, et juba 1920. aastateks olid meie muusikas olemas [Heino] Elleri „Koit“, „Videvik“, „Öö hüüded“ ja veel mõnigi kontserdiellu jäänud teos, „Koit“ küll Eestimaal enim esitatud sümfoonilise eesti teosena, omamoodi sümbolina.“ Huvitav on asjaolu, et Eller (Tubina õpetaja!) jõudis sümfoonia kirjutamiseni oma õpilasest hiljem, 1936. aastal, kuna see žanr talle iseloomuliku pigem vaatleva, kontemplatiivsema väljenduslaadi tõttu kuigi omane ei olnud. Enne punapööret ja ühiskondlike olude muutumist valmis Eestis veel kaks sümfooniat: Tubina 2. (1937) ja Evald Aava sümfoonia (1939).
Tekst: Virge Joamets

Kümne sümfoonia (11. sümfoonia jäi lõpetamata) kõrval on Eduard Tubin kirjutanud rea kontserte: kaks viiulikontserti, klaverikontsertiino ning muusikaloos haruldased kontrabassi- ja balalaikakontserdi. Kõik need on loodud kindlatele interpreetidele, enamasti tellimusel. Viiuldajatest kujunes Tubinal 1930. aastatel soe loominguline suhe tollal Tartus tegutsenud Eevalt Turganiga, kellel ta kirjutanud ja pühendanud viiulikontserdi nr 1 (1942), viiulisonaadi nr 1 (1936), „Capriccio“ nr 1 (1937) ja mitu pala.

Tubin on nimetanud viiulit oma lemmikinstrumendiks. Seda pilli oli omal ajal mänginud tema kooliõpetajast vanem vend, kes aga suri noorelt, mis jättis noore tundliku muusiku hinge valusa jälje. Suurem osa Tubina sellele pillile loodust on pärit loometee algupoolelt ning neis domineerib suhteliselt romantilisem, lüürilisem väljenduslaad. Helilooja poeg Eino Tubin on kirjutanud selle helitöö loomise ajast: „Saksa okupatsiooni kolmel aastal oli Eduard Tubin väga produktiivne. Ta kirjutas kaks sümfooniat, viiulikontserdi, sonatiini klaverile, viiulisüidi, lõpetamata ooperi, mitu laulu ja lavamuusikat kahele näidendile. [---] Väliselt elas perekond Tubin hästi, neil oli ilus korter ja aed. Vanem sakslannast lapsehoidja hoolitses väikese poja eest, peres olid hundikoer ja kass. [---] Suurim mure oli, kuidas sööki leida. 1942. aasta jaanuarist hakkasid tsiviilelanikele kehtima ranged toidukaupade piirangud. Õnneks oli paljudel sugulasi maal, kes aitasid rasked ajad üle elada. Mustal turul kauplemine oli rangelt karistatav. [---] Samas ei pea paika ootused, et tollal kirjutatud muusika peegeldaks aja paineid. Esimene viiulikontsert on lüüriline ja intiimne, kuigi loodud kohe pärast tänavalahinguid, kui sakslased vallutasid Tartu. Tubin lõpetas sooloviiuli partii detsembris 1941 ja kinkis selle Evald Turganile jõuludeks.“ Esiettekanne oli Vanemuise kontserdisaalis 30. oktoobril 1942, solist oli Eevalt Turgan ning Vanemuise sümfooniaorkestrit juhatas autor.

Esimene viiulikontsert on erakordselt kaunis teos. See on ülimalt romantilise väljenduse, poeetilise tundetooniga oopus, kontserdi II osa on erakordselt kaunis lehekülg Tubina loomingus. Äärmised osad on rõõmsa energilise liikumisega, neis on Tubinale iseloomulikult suur kaal rütmil, viimases osas on nt kuulda tarantella rütmi. Sealjuures on huvitav, et selle meistritöö näol on sisuliselt tegu esimese viiulikontserdiga eesti muusikas. Tõsi, Heino Elleri samanimeline oopus oli alustatud juba 1933 ja valmis suures osas 1937. aastal, aga lõppviimistluse sai 1964 ja esiettekandele tuli alles 1965. aastal. Tubina oopus läks aga kohe menukalt ringlusse. Eino Tubin on kirjutanud: „Viiulikontserdil oli suur menu ja seda mängiti Tallinnas, Riias, Königsbergis [---], Breslaus [Wrocławis], Stuttgardis ja Hilversumis. Tallinnas kontsertreisil esitas kontserti noor silmapaistev eesti viiuldaja Carmen Prii-Berendsen, Olav Roots dirigeeris. Solistide kohta ütles Tubin, et kui Turgan oli kontserti esitanud järelemõtlikult, siis Carmen Prii tegi seda „kui tulisäde“. Kohe pärast sõda esitas Vladimir Alumäe Tubina kontserdi koos ERSO uue dirigendi Roman Matsoviga taastatud Estonia kontserdisaali avamisel 1946. aastal. Nad mängisid ka Leningradis, Kiievis ja Vilniuses, kuni Tubina muusika 1940. aastate lõpus ära keelati. Uuesti võis Alumäe selle kontserdiga esineda 1958. aastal. Rootsis ei mängitud seda enne, kui Neeme Järvi hakkas pärast Tubina surma tema orkestritöid salvestama.“

Tekst: Virge Joamets

Flöödisonaat (1979) on Eduard Tubina viimane lõpetatud suurteos, valminud 19. oktoobril 1979. Flöödisonaat on, nagu Tubinale üldiselt omane, traditsiooniliselt kolmeosaline, kuid nagu ta sageli armastas teha – aeglaste äärmiste ja kiire keskosaga. Oma hilises loomingus pöördus Tubin lakoonilisema, selgema, läbipaistvama kirjaviisi poole, kui oli olnud varasematel kümnenditel. Nii on siinses eluõhtul loodud oopuses kõik, mis autoril helilooja ja inimesena pika elu jooksul kogetud, lihtsalt ja kaunilt kirjas.

Flööt oli Tubinale tuttav ja armas instrument, kuna tema muusikutee algas omal ajal karjas käiva poisikesena just selle pilli kaudu. Oma käsikirjalises eluloos on ta märkinud: „Seakarjase põlves, mis kestis 7–13 eluaastani, oli mul „töö“ juures alati kaasas flöödikene ja noodikesed, igasugused – tantsutükkidest kuni viiulikontsertideni, milliseid sain laenata orkestri viiulimeeste käest. Sead sõid ja karjus mängis. [---] 9- või 10-aastaselt võttis isa mind kohalikku orkestrisse kaasa. See oli midagi sümfooniaorkestri taolist: koosseisus olid viiulid, alt, kontrabass, klarnetid, üks flööt, tromboon (isa), trompet jt pillid. Ma vilistasin siis oma väikesel flöödil [pikolo] vapralt kaasa ja andsin orkestrile teatud „sära“. Mängisime proovidel läbi „Zampa“ ja „Mustlasparuni“ avamängud, popurrii ooperist „Oberon“ jne. Marsid, polkad ja kõik tantsutükid ka, sest pidudel esines orkester eeskavaga algul (lõi tuju sisse) ja keskel ning mängis muidugi ka tantsuks kella kahe-kolmeni hommikul.“ Flöödimängu sai noor muusik harjutada ka Torila ministeeriumikoolis õppides, kui mängis selle orkestris.

Hoolimata seesugusest isiklikust seosest, ei ole Tubin flöödile peale selle hilise sonaadi rohkem teoseid kirjutanud. Inspiratsiooni andis tollane Eesti esiflötist Samuel Saulus (1933–1990), kes oli ka teose tellija. Esiettekanne oli III ESTO-l 1980. aastal Stockholmis Rootsi kuningliku muusikaakadeemia suures saalis, Tubina 75. sünnipäeva kontserdil, kus helitöö esitasid Liis Jaanivald flöödil ja Mart Lille klaveril. Eestis tõid flöödisonaadi esimesena ettekandele Samuel Saulus ja Lille Randma 1980. aastal Tallinna Õpetajate majas.
Tubin on nimetanud viiulit oma lemmikinstrumendiks. Seda pilli oli omal ajal mänginud tema kooliõpetajast vanem vend, kes aga suri noorelt, mis jättis noore tundliku muusiku hinge valusa jälje. Suurem osa Tubina sellele pillile loodust on pärit loometee algupoolelt ning neis domineerib suhteliselt romantilisem, lüürilisem väljenduslaad. Helilooja poeg Eino Tubin on kirjutanud selle helitöö loomise ajast: „Saksa okupatsiooni kolmel aastal oli Eduard Tubin väga produktiivne. Ta kirjutas kaks sümfooniat, viiulikontserdi, sonatiini klaverile, viiulisüidi, lõpetamata ooperi, mitu laulu ja lavamuusikat kahele näidendile. [---] Väliselt elas perekond Tubin hästi, neil oli ilus korter ja aed. Vanem sakslannast lapsehoidja hoolitses väikese poja eest, peres olid hundikoer ja kass. [---] Suurim mure oli, kuidas sööki leida. 1942. aasta jaanuarist hakkasid tsiviilelanikele kehtima ranged toidukaupade piirangud. Õnneks oli paljudel sugulasi maal, kes aitasid rasked ajad üle elada. Mustal turul kauplemine oli rangelt karistatav. [---] Samas ei pea paika ootused, et tollal kirjutatud muusika peegeldaks aja paineid. Esimene viiulikontsert on lüüriline ja intiimne, kuigi loodud kohe pärast tänavalahinguid, kui sakslased vallutasid Tartu. Tubin lõpetas sooloviiuli partii detsembris 1941 ja kinkis selle Evald Turganile jõuludeks.“ Esiettekanne oli Vanemuise kontserdisaalis 30. oktoobril 1942, solist oli Eevalt Turgan ning Vanemuise sümfooniaorkestrit juhatas autor.

Esimene viiulikontsert on erakordselt kaunis teos. See on ülimalt romantilise väljenduse, poeetilise tundetooniga oopus, kontserdi II osa on erakordselt kaunis lehekülg Tubina loomingus. Äärmised osad on rõõmsa energilise liikumisega, neis on Tubinale iseloomulikult suur kaal rütmil, viimases osas on nt kuulda tarantella rütmi. Sealjuures on huvitav, et selle meistritöö näol on sisuliselt tegu esimese viiulikontserdiga eesti muusikas. Tõsi, Heino Elleri samanimeline oopus oli alustatud juba 1933 ja valmis suures osas 1937. aastal, aga lõppviimistluse sai 1964 ja esiettekandele tuli alles 1965. aastal. Tubina oopus läks aga kohe menukalt ringlusse. Eino Tubin on kirjutanud: „Viiulikontserdil oli suur menu ja seda mängiti Tallinnas, Riias, Königsbergis [---], Breslaus [Wrocławis], Stuttgardis ja Hilversumis. Tallinnas kontsertreisil esitas kontserti noor silmapaistev eesti viiuldaja Carmen Prii-Berendsen, Olav Roots dirigeeris. Solistide kohta ütles Tubin, et kui Turgan oli kontserti esitanud järelemõtlikult, siis Carmen Prii tegi seda „kui tulisäde“. Kohe pärast sõda esitas Vladimir Alumäe Tubina kontserdi koos ERSO uue dirigendi Roman Matsoviga taastatud Estonia kontserdisaali avamisel 1946. aastal. Nad mängisid ka Leningradis, Kiievis ja Vilniuses, kuni Tubina muusika 1940. aastate lõpus ära keelati. Uuesti võis Alumäe selle kontserdiga esineda 1958. aastal. Rootsis ei mängitud seda enne, kui Neeme Järvi hakkas pärast Tubina surma tema orkestritöid salvestama.“

Tekst: Virge Joamets